The timing for reading Jan Kaus’ “Vaade” – a book-length meditative essay on the universe, nature, and philosophy – could not have been better. It was the beginning of February and the little black book accompanied me to Madrid and Toledo.
Kaus’ musings on the way we see and look at the world coalesced with my own thoughts while flaneuring in the Prado and exploring the medieval alleyways of Toledo.
My review of “Vaade” and another essay collection by Kaus “Kolm punkti” was published in Looming’s 100th-anniversary issue in April 2023.
Read the first half of the review below.
Inimesel on silmad selleks, et mõelda
Isegi kui inimesel oleks tiivad ja hingamissüsteem ning need võimaldaks tal rännata universumi lõpmatusse, märgib Marcel Proust, kogeksime Marsi ja Veenust endiselt oma piiratud, maiste meelte läbi. Ainus tõeline avastusretk ja bain de Jouvence oleks näha universumit läbi teiste silmade, kogeda sadat erinevat kõiksust läbi saja erineva silmapaari. Pool sajandit hiljem, teispool Atlandi ookeani, mühatas helilooja John Cage stoiliselt: „Mõelda, et me võiks olla kusagil mujal, on tühine ärritus. Siin me oleme praegu.“
Jan Kaus, kel ilmusid 2022. aastal kaks teost – raamatuvormis essee „Vaade“ ja viimase kümne aasta kirjutisi siduv kogumik „Kolm punkti“ –, ei ole kunagi kohal. Tähendab, ta ei ole kohal, sest elus ja hingav inimene on alati liikumises, kogeb ja mõtleb. Kuid soovi korral suudab Kaus ka kohal olla – pühenduda täielikult mõnele vaatele või ideele ja end selle sisse kaotada. „Vaade“, mille keskmes on inimese nägemismeele läbi kogetav, kõnnib teise jalaga filosoofilisel maastikul. See on avastusretk, mille püha graal on vastus küsimusele, kuidas saab inimene olla hetkes – kohal – nii, et kõik selle ruumilised omadused, tähendused ja peegeldused tema ees lahti rulluvad. Kirjanik otsib ilmutusvedelikku, mis toob iga vaatepildi juures esile kogu selle kireva värvispektrumi.
Reisile sinuga
Kausi autofilosoofiline essee saab esmase impulsi vaatetornist, mille kirjaniku äi Juhan ehitas Viljandimaal Pirmastu külas asuva isatalu hoovinurka. Selleks, et tiibu sirutada ja lendu tõusta, on vaja tõukepinda. Just seda raamatu autor teeb, võttes lugeja endaga ühes rännakule nii geograafilistele kui mõttemaastikele. Reisitakse auto, rongi ja lennukiga, muutlike rünk- ja ideepilvede all. Viljandimaalt Prantsusmaale, Singapuri, Lõuna-Hispaaniasse, ja koguni kosmosesse. Nõnda pikal rännakul on loomulik, et vandersell uitab mõnikord peateelt kõrvale, eriti kui laseb end kanda uudishimust. Tulemuseks on pikad sihitud retked, mis aeg-ajalt mõne lugejast kaasteelise ära kurnavad. „Vaate“ vaatepunktid on kohati üldfilosoofilised ja laia fookusega, teinekord juhib kirjanik lugeja detailsesse kirjanduslikku ja kosmoloogilisse faktirägastikku. Oleme kõik olnud olukorras, kus meie reisikaaslane jääb tänaval või muuseumis pikalt silmitsema mõnd objekti, mis meile endile niivõrd sügavat huvi ei paku. Seda tuleb ette ka „Vaadet“ lugedes. Sellisel juhul on kaks valikut (kui ebaviisakas edasi kiirustamine välistada): peatuda ja kannatamatult põrnitseda või avardada oma silmaringi kaaslase mõtteilma kiigates.
Kaus on oma esseedes ja arvustustes kohal mitte ainult ideede läbi, vaid ka minavormi tasandil. Ta on platsis ja kepsleb laia ampluaa filosoofiliste ja kultuurilooliste ideedega ühisel tantsupõrandal, lisades mälupilte omaenda elust. Lühikesed kuid sagedad autobigraafilised seigad on ilmselt Kaudi esseede ja arvustuste kõige vastakamaid tundeid tekitav element. Kas isiklikud reisimuljed, millel on teatav praalimise maik, on alati sisuliselt põhjendatud? Siinkohal meenub taas kellegagi koos reisiloleku problemaatika: tahaks süveneda ümbrusesse (ja Kausi esseede puhul ka filosoofilistesse mõttekäikudesse), kuid kaasuitaja muudkui lobiseb isiklikust tühjast-tähjast. Siiski-siiski, „Vaates“ ja „Kolmes punktis“ toimetavat reisigiidi huvitab õnneks ka kõik muu kui omaenda ninaesine ja peegelpilt. Essee pole mitte mitte ettekääne oma reisisihtkohti loetleda, vaid kirjaniku meenutused toestavad ja näitlikustavad asjalikke mõttekilde. Ühtlasi ei eeldata lugejalt vaikiva vastuvõtja rolli. Vastupidi: filosoofilised esseed kutsuvad üles kaaslooma, kaasa mõtlema. Kaus on kaugel jutlustaja positsiooni taotlemisest ja ometigi võiks „Vaadet“ soovitada kõigile, kel on soov õppida oma silmade (ja ajuga) küllasemalt nägema.
Meelte teravus ja meeleteravus
Vaatamine on kadreerimine, kaardistamine, nimetamine, omastamine, salvestamine. Meie võime seda kõike teha ei sõltu ainult meelte teravusest vaid ka meeleteravusest. Valgus- ja helisagedused, läbi mille me igapäevaselt nähtut kogeme, on sama ulatuslikud kui me ise nad venitame. Vaateväli on seda rikkalikum, mida laiem on tema tähendusväli. Kaus osutab, et inimene võib vaadata öisesse taevalaotusse ja näha seal pimedust ja üht eriti eredalt säravat täppi. Või siis mõelda: „Tegelikkuses pole Põhjanael kunagi paigal seisnud, vaid kihutab koos päikesega ümber Linnutee keskme. Samalaadses kihilises liikuvuses võiks püsida inimese vaim.“ („Kolm Punkti“ lk 34)
Kuigi vaate- ja maastikukogemus sõltub „vaateväljast, see tähendab vaataja rakursist, tema vaatenurgast,” siis „igas vaateväljas on osaline ka see, mis jääb väljalt välja, maapinna enda ulatus, avarus, mis vaatevälja võimaldab ja vaatepilte annab“ („Vaade“, lk 11). Kui siinkohal hakkab lugejale näima, et sõna „vaade“ leksikoloogiline ja tähenduslik väli on ammendamatud, siis nii on. Ühtlasi on vaatel – olgu siis linna-, loodus- või enda sisse vaatel – tohutu potentsiaal algatamaks mõtterännakuid.
Vaade paneb mõlgutlema lõpmatusest ja kaduvusest, ajatusest ja ajalikkusest, liikuvusest ja paigalseisust, surmast ja eluringist, piiratusest ja ammendamatusest. „Silmapiir ongi seetõttu kütkestav, et ta ei tähista vaid nähtava lõppu, vaid ka jätkuvust“ („Vaade“, lk 12). Me vajame vaateid ja vaatepunkte, sest need kinnitavad meie enda – ja meie vaimu – liikuvust. Mõte, mis ei liigu ja hinga, on surnud. Debord’ilikus vaatemänguühiskonnas, mis meid rallikäigul oma hammasratastel keerlema tõmbab, on oskus peatuda ja vaadata pigem haruldane kui iseenesest võetav. Ometi tasuks seda õppida, näiteks Jan Kausilt. Elu taasomandab mõtte, kui suudame muuta vaatemängu vaate mänguks.
