Review of the “best-of” collection of Estonian short stories “Eesti novell 2022,” published in the Estonian literary magazine Looming, 8/2022.
“Kuidas arvustada novelli? Modernistlikud kirjandusteoreetikud György Lukács ja Walter Benjamin keeraks ilmselt selle küsimuse peale oma eepilises hauas kolm korda ringi. Üheks võimalikuks lähtepunktiks on tekstide suhestumine laiema kirjanduslooga, nende kajamine kohalikus ja globaalses polüfoonias. „Euroopa kaasaegne kirjandus ja kultuur on alati toiminud kohaliku rahvuskirjanduse kaasas kantava „välisusena,“ millega see on erinevatel kujundlikel viisidel suhestunud,“ märgib Indrek Ojam analüüsides modernismi eesti kirjanduskultuuris.
Tšehhi-prantsuse kirjanik Milan Kundera eristab kahte kunsti (ja kirjanduskunsti) konteksti: rahvusajalooline taust ehk väike kontekst ja rahvusteülene kultuurilugu ehk suur kontekst. Sellest lähtuvalt defineerib Kundera „provintsialismi“ kui suutmatuse (või soovimatuse) näha oma kultuuri suures kontekstis. Väikesed rahvused on suure konteksti suhtes sageli suletud positsioonil, kuna nad küll hindavad laiemat maailmakultuuri, kuid tunnevad selle vastu alienatsiooni ega suuda seda seostada oma loomuomase kirjandusega. Tänapäevases globaliseerunud ja digitaliseerunud maailmas on piir keskuse ja perifeeria vahel üha hägusem ja väliskirjandus kättesaadavam nii originaalkeeles kui tõlgetena. Kuidas paikneb eesti novellimaastik selle globaalse küla suhtes?
Kuigi novelli toimumispaik ei määra ära selle (mitte)globaalsust, toimuvad kõik „Eesti novell 2022“ lühijutud Eestis, enamik loos osutatud geograafiliste viitade (enamasti linnanimed) põhjal, mõni läbi subjektiivselt tõlgendatavate kultuuriliste viidete (nt brändinimed, ajaloolised sündmused). Populaarne on tegevustiku asetamine lõpuni defineerimata, krüptilisse maakohta või väikelinna, mis lubab igal lugejal manada isikliku mälupildi mõnest Eesti külakesest.”
