A homage to my favourite Estonian writer and editor Asta Põldmäe, disguised as a review of her latest story collection “Talvine teekond.” Published in Sirp.
16.08.2024. Read the review here.
Excerpted:
“Üks Põldmäe novellide leitmotiive on aastaajad, samuti inimeste, paikade, esemete, taimede, loomade elukaar. Tema novellid on kui tähtedest punutud korvid, millega kantakse mälestusi õrnalt kaasas. Silmavesi ringleb ta lugudes inimesest inimesse nagu õhk, mida hingame ning mis on varem olnud miljonites teistes. Põldmäe tekstid tuletavad meelde: elagu me linnas või maal, asume ühtlasi suures maailmas, maa ja taeva vahel. „Me riputame terve sulanud õue täis valgeid linu nagu puruks käristatud pilvi, vangistame igasse padjapüüri veerand kuupmeetrit tuult ja tõukame pika pesupuuga üles taeva alla.“8 Me oleme, ostame, kraamime, kolime, peseme, ehitame, remondime, vabastame, koristame, unustame, loovutame, ootame, läheme … Erinevalt merelaineist on inimene püsimatu, muudkui läheb: „Eemaldub teiste hulgast, väljub kodust, ilma et keegi teaks, kuhu ta läheb. Ilma et ta iga kord isegi teaks. Ja võib üldse mitte tagasi tulla. Aga kui tuleb, tuleb täpselt samasse kohta. Teeb ringi läbi linna ja maa, paar tundi või paar aastat, ja tuleb uksest jälle sisse.“ (Tuli ka Koidula, mis sest et 60 aastat hiljem: 1946. aastal sängitati tema põrm Tallinna Metsakalmistule.)
Selles juurteta elus vajame pidet – aastaaegu –, et need kui ämblikuvõrgud meie tuulest viidavad, ebakindla paiksusega kehad maa külge kinnitaks. Ja Suures Kalendris pöörduvad lehed, mööduvad külma- ja kuumalained, loksuvad pisaramered. Võtame kätte raamatu, loeme üle südamesse juurdunud novelle ja vaatame sõnadesse, „leevenduseks päevatõeluse edasikaebmatusele vaikusest üleväsitatud südametes“.
Juba üle neljakümne aasta on Asta Põldmäe kinkinud lugejaile tekste, milles maailm ärkab sada korda rohkem ellu, kus tõsieluline saab tõelisemaks. Ainukordse rütmiga laused elustavad lugejate vaimuteravust ja eesti emakeelt otsekui kunstliku hingamise abil. (Vajuta 30 korda järjest surumissagedusega 100–120 korda minutis, sirgete kätega nii, et rindkere vajuks vähemalt 5 cm, aga mitte üle 6 cm.) Lugedes Põldmäe novelle, võib „muldsele inimolendile saavutamatu“ lebada ühtäkki „jalge ees maas nagu tilluke hüljatud komps“. Erinevalt tähekillust ei ole selle talitamiseks tarvis presentkindaid: on vaja hoopis usku maailma ilusse ning silmi, mis pingutavad näha pealispinnast sügavamale. Ja ilu lubab end näha ja tajuda, kui hoolsasti püüda. Selle talletamine aga, olgu siis pildil või kirjaridades, õnnestub vaid vähestel. „Me“, „Linnadealuse mulla“ ja „Talvise teekonna“ autor seda suudab. Ta vaatab lapsesilmade pärani akendest maailma võimatut ilu ja, isegi päriselt uskumata – kas on see tõesti võimalik? –, vastab siiski veendunult: jah.
Jah, ilu on. Ja aastaajad on. Ja südamed ja priimulad ja murtudsüdamed. Ja valgus on ja varjud on. Päev, öö, hommik. Sünd ja surm, algus ja lõpp. Murakad, pahkluud, kederluud, püükaelrandmed, pihkakad. Jah. Jah? Jah! Emad on ja tütred ja pojad on. Ja ulm, tõde, sõnad. On. Nagu kaks last suvises maakodus, „teine teise seina ääres suures pimedas toas“ kuulatamas katuselt kostvaid samme, oleme inimolenditena üksteisele pidepunktiks. „Kõige öise olematuse kiuste elustame ja kaitseme teineteist enestes lakkamatult, kõnetame, kuni kõik hääled on vaikinud, kõnetame ja ei lase uinuda. Kõik lapsed, kõik ööd. Aga tõesti – ainult lapsed.””
