My short story “Bernini inglid” was published in the Estonian literary magazine Looming, 7/2023.
It took 1.5y to see the story published. And, if also counting my trip to Rome that inspired the writing, more than two years.
—
“Valge tuvi. Seesama, kes kõik ära rikkus. Paradiisiaia madu tuvinahas, mõtles Vivian ja meenutas kolme aasta tagust õhtut. Ta istus Tallinna vanalinna kohvikus ja jälgis unustava süvenemisega akna taga tokerdavat tuvi. Halli-valge stracciatella-mustrilise sulestikuga lind meenutas kunstitunni lõpus minema visatud akvarellisoperdist, mustad vesivärvitäpid kahvatusse sulestikku imbunud. Väljas oli juba pime, vastikult külm ja tuuline; kohvikus oli soe ja lõhnas kaneelisaia küpsetamise järele. Kohe-kohe pidi tema kohvikusse jõudma, nad pidid üheskoos sööma ja teatrisse minema.
Vivian vaatas tähnilist tuvi ja talle näis, et lind vaatab teda läbi aknaklaasi vastu. Tuvi tiivad olid õhulised, kuid tugevad ning nendega võrreldes tundusid Viviani õblukesed käsivarred kui deformeerunud, kärbitud kehaliited. Kui tuvi oma tiibu saputas ja end maapinnast hoogsalt lahti lükkas, läbis ka Viviani keha väikene tõuge ja ta tundis, et tahaks samuti linnu kombel piiritusse pimedusse lennata. Seal kusagil, väga-väga kaugel, saaks ta olla päriselt tema ise, saaks olla vaba. Vivian kohtas valgust peegeldaval aknaklaasil oma peegelpilti ja kuigi ta nägi seal iseend, ei olnud see päriselt tema. Ta tegi käega paar liigutust, et kontrollida, kas peegliversioon vastab samaga. Jah, käed liikusid ühes rütmis, aga Vivian teadis, et selja taga kampsuni all, kus temal asetsesid kolmnurkseid tiivanukke meenutavad kondid, varjas peegelpildis istuv noor naine siredaid kokkuvolditud tiibu.
Vivian märkas silmanurgast kohvikuukse avanemist ja ukseavas tema mantlisse mässitud sihvakat siluetti. Käed langetasid kohvitassi ja nägu manas ette laia naeratuse. Niisked soojad huuled suudlesid jääkülma suud. Vivian tõusis, nööpis mantli kraenööbini kinni ja nad asusid käsikäes läbi tiheda lumesaju teatrimaja poole sumpama. Aastaid hiljem sellele õhtule tagasi mõeldes ei mäletanud Vivian, mis etendust nad vaatasid või mis laval toimus. Aga tagasi mõtles ta sellele õhtule üpriski sageli, sest just siis hakkas temas märku andma vajadus lahkuda, rabeleda välja sellest lämbest õhustikust ja paigalseisust, mis halvas kogu tema elu. See uudne ärevus keeldus end täpsemalt väljendamast ega jaganud juhtnööre tegutsemiseks, nokkis vaid põikpäiselt tema hinge. Kannatlik verd imev vampiir. Tiivavärv? – Must. Tekstuur? – Nahkne.”
