[For Looming] Short Story “Roosiaed”

My short story “Roosiaed” was published in the Estonian literary magazine Looming, 5/2022.

The story extends over a single day in June, in a summer house shared by a grandmother and a grandfather. As they both move through their day, the differences in their perceptions and sensations become apparent through the medium of their garden. Or perhaps it’s the third character with a will of its own…

I initially wrote it as the 50th wedding anniversary gift to my grandparents. They liked it, I think.

Karola Karlson Roosiaed story

Igal juunikuu hommikul, kui vanaema veel magab, sööb vanaisa köö­gis aovalgel kaks heeringavõileiba. Seejärel võtab ta oma valgetäpilise tassi piimakohviga ja suundub päeva esimesele aiatiirule. Vanaisa seisatab rõdul, suleb silmad ja tunneb, kuidas ükskõiksed varahommikused päikesekiired tema kontidest ja peenramaast öökülma välja sulatavad. Allpool muruplatsil, kus veel mõne aasta eest sahises kartulipõld, on maapinna üle ujutanud piimjashall umbudu.

Vanaisa sulgeb ängiseguses rahulolus oma silmad. Issanda kartulipõld on suur ja lai, mõtleb vanaisa, aga siia aeda see enam ei ulatu. „Sa oled juba liiga vana, et kartuleid kasvatada, pärast valutavad liigesed ja pea käib ringi,” ütlesid lapsed nelja aastaringi tagusel kevadpäeval kartulimaale muruseemet külvates. Samal aastal, kui vanaisalt võeti kartulivaod, veensid lapsed ka vanaema, et too loobuks oma maasikapeenardest. Vanaisa tunneb oma õblukestes sitketes kätes halvavat jõuetust, mis hoovas üle keha ka siis, kui kartulivagude vetikaroheline meri ta silme all muruväljaks muutus. Mõte, et ka vanaemalt midagi ära võeti, mahendab ebaõiglustunde tungivat torget. Vanaisa toetab käe rõduservale, pea käib ringi.

Vähemalt vaarikad on neil veel. Ja tikrid, mustad sõstrad, punased sõstrad, valged sõstrad, ploomid, õunad, kirsid, tomatid, kurgid, oad, sibul, küüslauk, piparmünt ja siis veel igasugused rohelised kräsmused, mis kasvuhoone külje all hingitsevad. Vanaisa vaatab rõdult alla aeda, et veenduda, ega mõni taim ei ununenud. Ei vist. All muruplatsil on kolm longus okstega kirssi. Kirsipuud vanaisale ei meeldi, sest neil on hapud marjad. Hea saagiga suvel sooritavad vanaisa ja vanaema üheskoos kirsilooride mässimise koreograafia ning vana­ isa veedab ööd unetus valvelolekus, peletamaks plekkpotti kõmistades eemale häbematuid lindvargaid. Vanaisale kangastub mälupilt aastakümnete alla mat­ tunud augustihommikust, mil koidukiirtes ärkav suvilarajoon heanaaberlikus hõbedases kõlinas kaikus.

Aga täna hommikul on vaikne ja aed õhetab varajase juunikuu hinguses entusiastlikult, kogub hoogu päevaseks kasvumaratoniks. Kõik taimed alles ärkavad, pühivad silmist talvepuru ning lasevad niiskel sudul oma kehalt tolmu maha uhta. Linnakodu sai selja taha jäetud kuu aja eest ja juba näib suvilaelu olevat ainuke võimalik tõde. Vanaisa oleks siin rõdul seisnud justkui igal hom­ mikul viimase viiekümne kahe aasta vältel.