An essay on my grandmother’s garden, the Estonian musical film “Bumpy” (1981), and returning to one’s home as a changeling. Published in the Estonian literary magazine Looming, 8/2028.
—
Excerpt:
“Kõik vanaema aia taimed olid kõrged ja kohevad. Ta kosutas neid kui lapsi: hoole, vee, verega. Pärast rooside sidumist helklesid vanaema käsivartel punas- test piiskadest tähtkujud. Aga vanaema teadis, et taimed pole loomult kurjad. Kui mõni neist teda kraapis, küsis ta: miks sa mulle haiget teed? Taimed vasta- sid ilu ja vajaduse keeles. Mida hapram oli taim, seda enam vanaema hoolis. Ta käed pusisid ja paindusid ja sättisid midagi päevad läbi lillede ümber ja päikese- loojangu ajaks paindus vanaema selg vaid läbi tuikava valu. Oma aiatöödest rääkides kasutas vanaema enamasti tegusõna „aitama”. Ta läks igal hommikul õue, märkas abi vajavat taime ja leidis seeläbi uue eesmärgi – koorma, mis tegi olemise raskuse kergemaks. Iga päev aitas vanaema lugematul hulgal lilli: gladioole, pojenge, suveliiliaid, iiriseid, tulpe, nartsisse, meelespäid, astreid, päeva-kübaraid, kosmoseid, murtudsüdameid, lillherneid. Aga üle kõige armastas vanaema roose. Ta pühendus kogu hingega neile tujukatele vahetuslastele, kes polnud loodud põhjamaises kliimas ellu jääma. Roosid olid maailma ilu peeg- lid, päikesekiirte hoidlad, mida ta oma käega puudutada võis. Ja veel õide puh- kemata nuppudes pärlendasid jahedad öökaste piisad, igaüks varjamas mõnd saladust.
Keegi polnud vanaemale öelnud, et taimedega rääkimine nad kiiremini kas- vama paneb. Ta polnud kuskilt lugenud, et hoole ja kasvukiiruse vahel oleks korrelatsioon. Ta õppis selle teadmise lapseeas, metsalt ja põldudelt. Väikene tüd- ruk keksles läbi kullerkupumere ja kõiketeadev õietolm langes ta kätele, imbus läbi naha membraanide veenidesse. Lillhernemagus essents palus: ära unusta mind, sest ma kannan kosmose pudemeid. Ja ühtäkki oli vanaemal moonakotike heitõielehiste kuude tolmu, mida ta siiani üle oma aiamaa puistas. Kõik tema aias kasvas nii lopsakalt. Nagu paarist vedamisest haaratud hasartmängur, tõstis vanaema panuseid: ta rohis ja kastis ja väetas peenraid ja võitles kahjurite vastu. Tema peamiseks vaenlaseks olid lehetäid – õunrohelistest rakkudest läbikumavad putukad.
Iga päev pidas vanaema aiamaal loodusega sõda. Ta jagas looduse kaheks: hea loodus ja paha loodus. Ainult heal loodusel oli lubatud aeda tulla. Paha loodust tuli aiast väljas hoida. Senikaua, kuni paha loodus aia taga püsis, oli ka paha loodus hea loodus. Sügaval sisimas teadis vanaema, et ta ei saa loodust kontrollida, olgu see hea või paha. Ta ei näinud end mitte Loojana, vaid võttis omaks hooldaja rolli – poolautoriteedi, mis kuulub talle, kes valvab kellegi teise lapse järele. Hetkedel, mil vanaema end täielikult taimede abistamisse kaotas, polnud ta enam aednik, vaid otsekui püha saadik, kes viib täide looduse plaani. Mõni- kord võitles vanaema lehetäide ja sipelgate ja muttidega. Mõnikord keelitas ta astreid, et need õienupud avaks. Vaid haruharva rääkis ta taimedega kuuldavas inimkeeles; neid ühendas keel, milles suhtlevad abi vajaja ja abi andja.
Vanaema kuulub ühte viimastest põlvkondadest, kelle enesepilt kujunes kooskõlas loodusega, metsade ja põldude vahel. Ta lahkus kodutalust juba noores eas ja jäi edaspidi linna. Igal suvel maamajja naastes muutus linnaelu kaugeks unenäoks. Päris maailm oli siin, oli teda kogu talve tagasi koju oodanud. Taime- dest sai taas vanaema eesmärk ja uhkus ja ilu, nad olid kui väädid, mis tõmbasid vanaema tagasi – siia, enda juurde –, enne kui mõni uus paik jõudis omandada kodu kontuuri. Kui vanaema karedad sõrmed ümber roosi varre keerdusid, sai neist üha enam ükssama olend.
Aastate möödudes kujunes vanaema suhe roosidega kolmnurgaks, mis hõl- mas veel üht inimest. Meie, kõrvalseisjate roll oli olla tunnistajaks rooside imepärasele ilule. Nüüd, kui piir vanaema ja rooside vahel oli hägustunud, otsis ta teise silmapaari peegelduses kinnitust omaenda eksistentsile; kinnitust, et ta on oma elu õigesti elanud. Ühel augustipäeval kutsus vanaema mind Aspirini-rooside peenra juurde. Viis valget põõsast laiutasid kunagise kasvuhoone vundamendil, nende väänlevad maadligi varred paindusid õiepilvede all. Iga õietomp oli juba pooleldi närtsinud, alles pooleldi õide puhkemas. Maapind oli kaetud siidjate kasekarva helvestega. Õhus heljus magus värske lõhn. Dans la fleur de l’âge, ütlevad prantslased, pidades silmas inimese elu õitseiga. Kus täpselt nendes roosipõõsastes jooksis elu õitsev piir? Kas sa näed, kui noored me veel oleme? küsisid nad üheskoos.
