[In Looming] Short Story “Pool Kaks”

My short story “Pool kaks” was published in the Estonian literary magazine Looming, 11/2022.

“Mõni minut pärast ärkamist sai Luisa­-Maria teada, et nad polnud maganud kahekesi. Neid oli enam kui kaks. Sumbe korter vaikis, põrand ja seinad kartsid reeta ilmsiks tulnud saladust. Tänavalt imbusid tuppa linnulaul ja autovuhin. Luisa-­Maria ootas ja jälgis, kuidas tema kahtlus üha selgemaid tõekontuure omandab. See meenutas vildikajoont, mille häbelik, poolläbipaistev värvi­ lint kuivades julgust kogub ja tihkeks jooneks muutub. Uus tõdemus sades­ tus vääramatult reaalsuse vundamenti, nagu oleks talle seal juba ammu koht ette määratud. Seda hetke ei saanud enam eitada ega olematuks teha. Viimased kaks nädalat kestnud unenäost polnud võimalik üles ärgata. Ta oli juba ärga­nud, oli hommik. Aga soovimatu ulm jätkus.

Kraanikausi äärel, veidi kõrgemal tema silmadest, nägi Luisa-­Maria klaasi tumekollase vedelikuga. Ta sundis oma pilgu allapoole ja vaatas tõtt valge plas­ tikust proovikassetiga. See oli kiilutud kramplikult ta parema käe peopessa. Õblukesed sõrmed olid verevarustuse kaotanud, nende heledus võistles kas­ seti kumaga. Valge ristküliku keskel, läiklevat süvendit pidi liikus järjekindlalt edasi heleroosa värvijuga. Mõlema tähe, T ja C juures, ilmutas end tumeroosa kriips. Sel polnud vähimatki kavatsust tagasi tõmbuda ja haihtuda, ükskõik kui pingsalt Luisa­Maria seda ka ei soovinud. Ta proovis siiski ühe korra veel. Sil­mad kinni. Üks. Kaks. Kolm. Silmad lahti. Ta istus endiselt vanni serval ja hoi­dis käes seda neetud proovikassetti, mis teatas, et nad polnud maganud mitte kahekesi, vaid…

Ammune, nüüd juba tagasivaatepeeglis virvendav elu näis nii turvaline ja klaar. Nagu hommikupäikeses valendavad, pilla­palla langevad voodilinad, mille vahelt ta hetk tagasi oli tõusnud. Luisa­Maria paotas vannitoa ust ja kii­kas voodi poole. Ei, need polnud needsamad linad, mis kõigil eelnevatel hom­mikutel. Nende kalge puuvillane riie oli teine: määrdunud, kare ja rõhuv. See surus vastu madratsit nagu rõsked pruunid sügislehed ja lämmatas kõik, mis jäi allapoole. Luisa-­Maria keha läbis järjekordne kuumalaine. Kahetsus, mille põletikuline niidistik üha sügavamale tema tömbilt tukslevasse rinnakorvi sirutus.

Klaas libises ja kõlksatas vastu kraanikausi emailpinda. Kile heli rebis lõhki nii ehmunud vaikuse­ kui ka mõned südamekoed. Kuldkollane vedelik nirises valamu põhja, siirdus läbi hõbedase sõela pimedasse kaduvikku. Sügavalt Luisa-Maria seest pääses välja summutatud, ahastav niutsatus ja kukkus nudikarva­ lisele, kergelt koltunud vannitoavaibale. Ta kuulatas: toas oli endiselt vaikne. Kassett ta käes sosistas järeleandmatult: sa pole enam üks, vaid kaks. Vähemalt oli see nüüd kindel. Mure asendus kergendustundega, millest uhtus üle uut­moodi ängilaine. Eelmistel nädalatel tekkinud kehalised ebakõlad ja muutused, mis temas kahtlust olid äratanud, said nüüd lõpliku kinnituse.

Luisa­-Maria mitte ainult ei tundnud, vaid ka kuulis oma kehas toimuvaid muutusi: luude raksumist, rakukoe paisumist. Paokil vannitoaaken krigises dialoogis tuikava vaagnaluuga. Torudes tilkuv vesi luges takti alakõhulihaste spastilistele kokkutõmmetele. See võõralt kõlav keha ei olnud tema oma. Ta oleks justkui annetanud liitri verd ja saanud vastu liitri teist. Selles ulpisid teise inimese helisagedusega punalibled. Tema oma keha kuulus nüüd kellelegi tei­sele. See kuulus suurele, hoomamatule üldsusele, mille eitamatut osalust kuu­ lutas teine kriips testkassetil. Ta tahtis end tagasi saada.

Tuikavas peas tormasid ringi küsimused, peatumata vastusteks. Nagu üks­ teise järel ilmuvad oranžid tähed rongi elektroonilisel infotahvlil, olid need eel­kodeeritud ja möödapääsmatud.”

– – –

“Luisa luges ajaleheartiklit. 2021. aastal tehti Eestis 3307 indutseeritud aborti. Sündis 13 272 last. See tähendas, et 19,9% rasestunud naistest otsustasid lootest loobuda. Ta poleks arvanud, et neid naisi, kes tunnevad samamoodi, on nii palju, et igal talle vastu kõndival tüdrukul võib olla sarnane kogemus. Ta tundis end vähem üksinda.

Maria luges päevi. Esimese ümbriku postitamisest oli möödas neliteist päeva, see pidanuks juba postkasti jõudma. Ta kartis, et mida aeg edasi, seda väikse­ maks muutub šanss tablettide kohale jõudmiseks. Ainukesed inimesed, kellele ta loota sai, olid võõrad kirjutajad foorumites ja kahe riigi postitöötajad. Ta tundis end viibivat akendeta ruumis, mille ust sai avada vaid väljastpoolt.

Üks, kaks. Üks, kaks. Hinga rahulikult. Kahetised tunded. Kahestumine. Kas see on juhus, et sõnas „kahetsus” sees on sõna „kaks”? Ta hingas sügavalt sisse. Kohe saab see kõik läbi, ainult üks päev veel. Ta saab oma keha tagasi. Kolm liimiselt venivat nädalat möödusid kummalises poolunes, milles hägustusid piirid tõelise ja kujuteldava vahel. Ümbrik tablettidega saabus kahekümnenda päeva pärastlõunal.

Luisa saabus haiglasse kell üheksa hommikul.

Maria registreeris end hotelli õhtul kell kuus, 32 tundi pärast esimese, mifep­ristooni sisaldava tableti võtmist.

Piklik, kollaste seintega haiglapalat, ei ainsatki akent, avali uks. Luisa asetas voodi kõrvale kapikesele karbi vaskspiraaliga ja ootas vaikides.

Sügavpruuni vaipkattega hotellituba, kirjutuslaud, tugitool, lai voodi. Maria tõstis kotist välja soojakoti, hügieenisidemed, kolm vannilina, kaks lehte tab­ lette, müslibatoonid ja neli rulli köögipaberit.

Vanemapoolne haiglaõde koputas uksele, sisenes ning palus Luisal selga panna öösärki meenutava operatsioonikleidi, seejärel käia tualetis.

Maria helistas hotelli registratuuri ja tellis pudeli vett. Ta tahtis veenduda, et telefon töötab. Seejärel neelas ta alla ühe ibuprofeeni ja viis soojakoti vannivette kuumenema.

Luisa juhatati operatsioonituppa. Selle sinises auras toimetasid kaks med­ õde ja noor naisarst. Tal paluti heita pikali operatsioonitoolile. Luisa märkas kaugemal valget plastämbrit ja suurt läiklevat lauda, mis näis kuuluvat pigem büroosse kui operatsioonituppa.

Maria täitis veega kõik kolm klaasi ja asetas need voodi kõrvale lauale. Keegi koputas hotellitoa uksele. Maria paotas ettevaatlikult ust, sundis end naera­ tama ning tänas noort teenindajat veepudeli eest. Tüdruku nimi oli Katariina. Teadmine, et kui tal väga halb hakkab, saab Katariinale helistada, pakkus pisut lohutust.

Luisa hingas läbi näole asetatud maski. Ta nägi enda kohal toimetamas blondi krunniga medõde. Naise liigutused olid teadlikud ja kindlad.

Maria lükkas kaks misoprostooli sügavale enda sisse ja pani kaks suhu keele alla. Nii, nagu juhendis kirjas. Kuigi misoprostool ei pidanud mõjuma enne tundi aega, tagus tema süda juba hirmurütmis.

Luisa langes anesteesiaunne.

Maria ootas, et algaksid krambid ja verevool – torm, mis uhuks tühjaks tema kõhuõõne.

Luisa ulpis kaalutus teadvusetuses ja nägi unes, et on reisil. Ta jalutas üksi mööda laia, õliselt läikivat basaltkiviteed, mida ümbritsesid uhked barokk­ majad. Kusagil eespool laius pruunhall jõgi, mille kaldal ootas teda paat. Ta küsis paarilt möödujalt suunda, kuid keegi polnud jõest midagi kuulnud. Tal tuli omal käel linnalabürindist väljapääs leida.

Ligi pooleteise tunni pärast tundis Maria oma alakõhus krampe. Need põr­ kusid ta sisikonna vastu nagu nürid, tugevad haamrilöögid, liikusid ühest ruu­ mist teise, kuni leidsid õige koondpunkti. Ta asetas oma kõhule soojakoti ja valu muutus kraadi võrra väiksemaks.

Luisa pööras kirikuesisele platsile ja külm tuuleiil reetis, et peagi algab torm. Mustad basaltkivid ähvardasid muutuda läbimatult libedaks. Juba tundiski Luisa oma jalgealust kiviplaati kalde alla pöördumas ja teistest eemaldumas. Pragu ahenes ja kaheks rebeneva kiviplaadirea vahelt kiirgas sametmust süvik.

Krampidele järgnes peagi verejooks. Rahulikumat hetke ära kasutades läks Maria tualetti ja ootas pikalt, kuni kogu ta kõhuõõs allpool lirtsuvasse vettetühjenes. Kõige teravamate, pistvamate krampide ajal näis talle, et koos vere ja klompidega irdub kehast ka mõni siseelund. Ta oli mures: kas tõesti tohib ini­ mene kaotada nõnda palju verd? Ja ometi, kuigi valu heidutas, tõi see ka leeven­dust. See oli võitlus väljapääsu eest ja suletud uks murdus tasahilju üha rohkem avali.

Luisa silmas kohvikut, mille ukse kohal oli embleem kahe luigega. Üks luik oli must ja teine valge, nende mõlema nokk oli tuhmpunane, jalad helesinised. Luiged olid omavahel keerdus nagu yin ja yang ning meenutasid linde Hilma af Klinti maalilt. Käega libedaid kiviplaadiservi kobades ronis Luisa visalt luikede poole.”