I find it easier to write about the books I enjoy or strongly dislike. Everything in-between leaves me with a certain blankness, an incapacity to find the right words.
Reviewing Ingeborg Bachmann’s prose collection left me with so many polarizing ideas that the review came together eloquently. As if the outspoken Austrian author along and her male contemporaries had had the argument ahead of me.
Published in Sirp, 19.05.2023. Link to the review.
“Austria kirjanik Ingeborg Bachmann käsitleb proosakogus „Kolmekümnes aasta“ teravaid teemasid, nagu sõda, reetmine, kannatus. Ometigi mõjub kogumik rahustavalt otsekui tempel, mida täidavad ümarplastikas marmorskulptuurid. Antiik-Kreeka jumalannad – Venus, Athena, Artemis jt – on üksikasjalikult viimistletud: vibukott seljal ja rihmikus kand on sama detailsed kui lainetavasse kitooni mähitud büst. Nende pilk on nukker, tühi ja otsiv. Bachmanni 360kraadise trajektooriga jutustused jätavad lugeja kõhklema: missuguse pilguga üht või teist teksti mõtestada, kelle häälega seda lugeda, kelle lõppsõna uskuda?”
…
“Naised, kellest Bachmann kirjutab, on väsinud, hajameelse näoga, paljajalu või tuhvlites, nad istuvad üksildases korteris ja hauvad kättemaksu. Lapsed magama pannud, vajuvad nad ka ise unne ning tapavad kohe esimeses unenäos oma mehe, lasevad neil surra autoõnnetuses ja südamerabandusse ja kopsupõletikku (lk 57). Surm on Bachmanni teoste läbiv teema. Kirjanik ei liialda ega dramatiseeri, vaid näitab maailma selle tegelikes toonides, valgustades katusekambrite, trahterite ja inimsüdame tumedaid nurki. Maailm ei ole mustvalge karikatuur ega ka kirgastes toonides selgete piirjoontega sümbolistlik maal. See on määrdunud pruunhallides varjundites kubistlik olelusvõitlus, mida iga vaataja erinevalt näeb, loeb ja läbi elab.”
…
“Austria kirjanik Thomas Bernhard on kujutanud Bachmanni romaanis „Väljasuremine“ poetess Mariana. Riietatud punasesse smokingjakki ja mustadesse velvetpükstesse, reisib see vaba hing mööda Euroopat, suudeldes mehi, keda austab, ja naerdes avalikult nende üle, keda rumalaks peab. Ühes intervjuus meenutab Bernhard: „Bachmann meeldis mulle väga. Ta oli väga intelligentne naine. Veider kombinatsioon, kas pole? Enamik naisi on rumalad, kuid väljakannatatavad, võimalik, et isegi sümpaatsed; intelligentsed samuti, kuid harva.“1 Kas Bachmann oleks seda kuuldes vastu vaielnud, naissoo kaitseks välja astunud? Või nägi ka ta ise naisi kui nõrku, rumalaid, allasurutud ingleid? Ehk oleks ta kõigest muianud ja Bernhardi ainult pisut parandanud: vahetanud sõna „naine“ välja „inimese“ vastu.
„Kolmekümnenda aasta“ lõpus on tõlkija Liisi Rünkla sulest sisukas ülevaade Bachmanni elu- ja kirjanikuteest. 1971. aastal antud intervjuus ütles Bachmann: „Mul oli tunne, et ma kirjutan millegi vastu. Püsiva terrori vastu. Tegelikult ei surda ju haigustesse. Surrakse sellesse, mis inimesele tehakse.“2 Bachmann suri 1973. aasta oktoobris, pikaaegsest ravimite tarvitamisest liiga nõrk, et panna vastu ulatuslikele põletushaavadele. Ta oli varemgi suitsetades magama jäänud, kuid seekord ei äratanud käsivart kõrvetav tuhk teda kohe üles. Bachmanni rahusti- ja alkoholisõltuvus ning leekiv lõpp heidab tema tumedatele teostele veel ühe musta leinaloori. Ja ometi on selles midagi sakraalset ja graatsilist – naine, kes suri omaenda käe läbi enne, kui keegi teine ta hävitas. Kes valis omaenda raja, võitlused ja deemonid, oli iseenda muusa, kaaslane ja ohver.”
