Review of Finlandia Prize 2021 winner Anni Kytömäki’s novel “Margarita.” Published in Sirp, 14.10.2022. Link to the review.
„Margaritas“ kirjeldatakse 1950ndate aastate eluolu sõjajärgses Soome ühiskonnas. Ometigi on teose loodusnostalgiline ja loodust leinav tajuruum lähedasem sci-fi žanri kliimadüstoopiale kui ajalooromaanile. Kui utoopia kirjeldab paradiisi ja düstoopia kaotatud paradiisi, siis millena määratleda meie olevikku? Paradiisina, mida ei ole kunagi olnud, mille kõrge pilvepiiri poole püüeldes me oma jalgealust aina madalamaks nühime. Margaret Atwood on märkinud, et meie ajastul on lihtsam uskuda düstoopiaid kui utoopiaid. Anni Kytömäki nendib, et praegune kliimadüstoopia oli aimatav juba XX sajandi keskpaigas. Inimese laastamistöö – maakide kaevandamine, metsaraie, imperialism liigikaaslaste ja loomade üle – on sealt alates üha tuure kogunud.
—
Kas metsade maharaiumine ja puude töötlemine toodeteks on vajalik? Kas sajad pärlikarbid peavad surema selle pärast, et inimene tahab kihlasõrmusele kaunistust? Meie ajastu kapitalistlik loogika, mille kohaselt tuleb tagada pidev majanduskasv, annab ise vastuse. Theodor Adorno sõnadega: inimkonna ellujäämist ohustavad selle enda sotsiaalsed konstruktsioonid.2 Anni Kytömäki romaanis tuntakse nostalgiat aja järele, mil Soome kaugemaid paiku katsid põlismetsad ning nüüdseks väljasuremisohus loomad said elada oma loomulikus keskkonnas. Tänapäeva lugeja ei suuda paraku 70 aasta tagust hävitustööd tunnistades kogeda samasugust häiritust kui „Margarita“ tegelased – planeedil elu väljasuretamisest on saanud normaalsus, millega lepime. Kui aga oravatel on metsas tagavarapesad, nagu märgitakse „Margaritas“, siis inimestel tagavaraplaneeti ei ole. On ainult üks Maa, midagi Maa loodusest on veel alles ning inimene jagab sellega suuremat ühisosa kui hingetu, kasvuprotsente ragistava masinavärgiga.
