I managed to sneak myself into writing a review of the first Annie Ernaux translation to Estonian. The publisher’s choice – and a logical one at that – was “La place”.
Published in Sirp, 03.03.2023. Link to the review.
For English-language readers, I’ve written about the novelist-nobelist before. Read my essay on Ernaux’s “Le jeune homme” here.
(I also succeeded in including a story from my dear grandparents in the review’s opening paragraph.)
“1950. aastate keskel Eesti Põllumajanduse Akadeemias õppides käis mu vanaisa iga päev piimasaalis ning pistis pintslisse saiapätsi ja klaasi piima. Ajad paranesid, valik laienes: „Siis ma võtsin endale makaronid ja klaasi keefiri,“ meenutab vanaisa heldinult luksuslikke 1960. aastaid. Ükskord sai ta poest paki makarone, valas need õliga kuumale pannile ja imestas, et toit ei lähe pehmeks. Ilmselt teame kõik oma vanemate ja vanavanemate kohta mõnd lõbusat lugu. Anekdootliku pealispinna all avaneb aga laiem mõõde: isiklikud mälupildid kätkevad sotsiaalajaloolist tausta. Samamoodi saab selgitada ühisteadvusse settinud, põlvkondi kandnud lugude abil kindlas ajas ja ruumis asunud indiviidi käitumismustreid.”
…
“Kõrvaltvaataja kiretul toonil kirjeldab Ernaux oma lapsepõlveaastate Zeitgeist’i: „Kohustus asju pühaks pidada. Ja kõikide sõnade taga, öelgu neid üks või teine või mina, kahtlustada soove ja kadedust. [—] Hirm teha valesti, tunda häbi“ (lk 37). Hirm nõrkeda kollektiivse kandami raskuse all. „Koht“ on ühtaegu nii andekspalumine kui ka hilinenud vastuhakk ühiskonna reeglitele ja normidele, mille järgi paindumist autor tagantjärele kahetseb. Hingelõikavalt teravad isiklikud ülestunnistused ei häbista indiviidi, vaid rebestavad pealesurutud kombestiku rakumembraanid – need on kui kafkalikud kirved, mis lõhuvad kalgi ühiskondliku jääkihi. Mõistmisega kaasneb rahu, vabandusega vabanemine.”
